Anestesioloog dr Veiko Herodes: “Anestesioloogia eriala käib muutustega kaasas!”
Medita kliiniku anestesioloog dr Veiko Herodes peab oma töös oluliseks teaduspõhist lähenemist ning pidevat eneseharimist.
Kuidas on anestesioloogia ajas muutunud?
Kui kunagi tegeles anestesioloog kitsalt operatsioonitoas narkoosi andmisega, siis tänapäeval kohtab anestesiolooge sünnitus- ja intensiivravi osakondades ning ka ambulatoorses vastuvõtus patsiente operatsiooniks konsulteerimas.
Hetkel kaalutaksegi eriala ümbernimetamist perioperatiivse perioodi arstiks - arst, kes hakkab lõikust vajava patsiendiga tegelema kirurgilise diagnoosi saamise hetkest (optimeerima üldist tervislikku seisundit, korrigeerima medikamentoosset ravi) kuni taastumiseni operatsioonist (valuravi, reaktsioonid tekkinud kirurgilisele traumale ja füsioteraapia).
Kui kunagi tegeles anestesioloog kitsalt operatsioonitoas narkoosi andmisega, siis tänapäeval kohtab anestesiolooge sünnitus- ja intensiivravi osakondades ning ka ambulatoorses vastuvõtus patsiente operatsiooniks konsulteerimas.
Hetkel kaalutaksegi eriala ümbernimetamist perioperatiivse perioodi arstiks - arst, kes hakkab lõikust vajava patsiendiga tegelema kirurgilise diagnoosi saamise hetkest (optimeerima üldist tervislikku seisundit, korrigeerima medikamentoosset ravi) kuni taastumiseni operatsioonist (valuravi, reaktsioonid tekkinud kirurgilisele traumale ja füsioteraapia).
Anestesioloogi (või anesteesiaõe) esmane kokkupuude haigega võiks olla kuid enne planeeritavat operatsiooni. Vajadus selleks sõltub patsiendi üldtervislikust seisundist ja planeeritava operatsiooni mahukusest.
Näiteks puusaproteesimise järjekord võib ulatuda kuni aastani ja ooteaeg tuleks ära kasutada füüsilise aktiivsuse tõstmiseks. See mitte ainult ei paranda operatsiooni ja anesteesia paremat talumist, vaid kiirendab ka taastumist.
Samuti on viimased 20 aastat panustatud nn kiire paranemise programmi (enhanced recovery after surgery), mis püüab standardiseerida postoperatiivset käsitlust igale kirurgia alaliigile vastavalt.
Anestesioloogid on mõlemas etapis tugevalt kaasatud ja üllatuseks oleme ka ise operatsiooniaegset anesteesia taktikat pidanud muutma, näiteks vedelike manustamist operatsiooni ajal. Samuti on langenud epiduraal- anesteesia kasutamise vajadus.
Kuidas jõudsite anesteesiaeriala juurde? Mis Teid võlub anestesioloogiks olemise juures?
Anestesioloogia on väga lai eriala ja aastate jooksul on mul olnud erinevaid huvi suundasid, alates sünnitusabi anestesioloogiast ja intensiivravist kuni ambulatoorse anestesioloogia ja anesteesiani väljaspool operatsioonituba.
Kui olin 90ndate keskpaigas lõpetamas internatuuri, paistis tulevik tume ning olin kaalumas meditsiinist lahkumist või ravimifirmasse tööleminemist sarnaselt paljudele mu kursusekaaslastele.
Kuidas jõudsite anesteesiaeriala juurde? Mis Teid võlub anestesioloogiks olemise juures?
Anestesioloogia on väga lai eriala ja aastate jooksul on mul olnud erinevaid huvi suundasid, alates sünnitusabi anestesioloogiast ja intensiivravist kuni ambulatoorse anestesioloogia ja anesteesiani väljaspool operatsioonituba.
Kui olin 90ndate keskpaigas lõpetamas internatuuri, paistis tulevik tume ning olin kaalumas meditsiinist lahkumist või ravimifirmasse tööleminemist sarnaselt paljudele mu kursusekaaslastele.
Ühel hetkel pakuti residentuuri kohta. Esimese hooga ei osanud anestesioloogiast palju arvata, kuna ülikooli ajal oli sellega olnud minimaalne kokkupuude. Järgnes ridamisi juhuslikke huvitavaid kohtumisi ja koolitusi, mis päädisid aastase praktiseerimisega Ühendkuningriigis.
Ühest aastast kasvas kümneaastane periood, mille sisse mahtus välismaal residentuuri läbimine ning Ühendkuningriigi ja Euroopa anestesioloogide seltside diplomite omandamine.
Olete pikaajalise töökogemusega anestesioloog, kes on aastaid töötanud ka Oxfordi Ülikooli haiglas. Kui võrrelda Eesti ja Ühendkuningriigi meditsiinisüsteeme, siis millised on suurimad sarnasused ja erinevused?
Mõlemas riigis on meditsiinisüsteemid riigi poolt finantseeritud. Probleemidki on sarnased - raha, uute ravimite ja tehnoloogiate kättesaadavus, personali vähesus ja voolavus.
Ühendkuningriigis pööratakse suurt tähelepanu mitmekülgsele koolitusele, patsiendi ohutusele ja sellele vastavale töökorraldusele.
Seal praktiseerimise suurimaks plussiks pean töötamist koos sajakonna erineva anestesioloogiga. Nähes nende tehnikat ja kogemusi olen kujundanud oma “anestesioloogilise käekirja”, mis tugineb teaduspõhisusel.
Teadus aga teatavasti on pidevas arengus ja seega tuleb ennast kogu aeg täiendada, et uute teadmistega kursis olla ja neid ka oma töös rakendada.
Kõik operatsioonid ei pruugi kulgeda edukalt. Mida saaks selle ennetamiseks teha?
Mis näitab operatsiooni edukust? Näiteks 150 aastat tagasi loeti juba patsiendi ellujäämist eduks.
Tänapäeval vaadatakse ravi- ja operatsioonijärgset ühe- või viie- ja isegi kümneaastast elulemust. Hinnatakse, kas patsient naaseb oma tavaellu - näiteks kas ta pärast soolevähi operatsiooni läheb tagasi tööle.
Edukas on operatsioon, kus vähemalt kolm osapoolt - patsient, kirurg ja anestesioloog, annavad oma parima panuse.
Patsient, vajadusel koos perearstiga, saab teha tõhusat ennetustööd - olla aktiivne, vaba halbadest harjumustest, diagnoositud ja ravitud krooniliste haiguste suhtes.
Kui mingis eluetapis on vaja kirurgilist vahelesegamist, siis koostöös kirurgi ja anestesioloogiga valitakse sobiv ravi- ja operatsioonitaktika koos vastava anesteesiaga.
Suur osa tänapäevaseid tüsistusi ei ole mitte kirurgiast tingitud, vaid protokolliline möödalaskmine. Näiteks tromboprofülaktika ununemine. Siin tulevad appi nn kontrollkaardid.
Millised on Teie väljakutsed oma igapäevatöös anestesioloogina?
Meditsiin ja kirurgia on viimase paarkümne aasta jooksul palju muutunud - igale protseduurile ja ravimile püütakse leida teaduspõhisust. See tähendab, et ka anestesioloogia eriala käib muutustega kaasas.
Omandatud haridusest ja töökogemusest enam ei piisa; pidevalt tuleb olla uuega kursis ja oma praktikat vastavalt sellele muuta.
Lihtne on küll ühte patsienti hästi ravida, kuid hoopis raskem on tuua sisse teadusel põhinevaid muutusi kogu süsteemi jaoks ja tiim vastavalt “käima saada”.
Kust ammutate energiat ja motivatsiooni arstina töötamisel?
Mulle meeldivad kestvusalad. Kui vähegi saan, siis liigutan ennast tunnikese - monotoonne liikumine annab võimluse peegeldada päevasündmusi ja valmistada end ette järgmiseks päevaks.
Mind motiveerib piiride kompamine ja uute ravimite ning „vidinate“ äraproovimine päriselus.
Küsitles Siim Ausmees
Olete pikaajalise töökogemusega anestesioloog, kes on aastaid töötanud ka Oxfordi Ülikooli haiglas. Kui võrrelda Eesti ja Ühendkuningriigi meditsiinisüsteeme, siis millised on suurimad sarnasused ja erinevused?
Mõlemas riigis on meditsiinisüsteemid riigi poolt finantseeritud. Probleemidki on sarnased - raha, uute ravimite ja tehnoloogiate kättesaadavus, personali vähesus ja voolavus.
Ühendkuningriigis pööratakse suurt tähelepanu mitmekülgsele koolitusele, patsiendi ohutusele ja sellele vastavale töökorraldusele.
Seal praktiseerimise suurimaks plussiks pean töötamist koos sajakonna erineva anestesioloogiga. Nähes nende tehnikat ja kogemusi olen kujundanud oma “anestesioloogilise käekirja”, mis tugineb teaduspõhisusel.
Teadus aga teatavasti on pidevas arengus ja seega tuleb ennast kogu aeg täiendada, et uute teadmistega kursis olla ja neid ka oma töös rakendada.
Kõik operatsioonid ei pruugi kulgeda edukalt. Mida saaks selle ennetamiseks teha?
Mis näitab operatsiooni edukust? Näiteks 150 aastat tagasi loeti juba patsiendi ellujäämist eduks.
Tänapäeval vaadatakse ravi- ja operatsioonijärgset ühe- või viie- ja isegi kümneaastast elulemust. Hinnatakse, kas patsient naaseb oma tavaellu - näiteks kas ta pärast soolevähi operatsiooni läheb tagasi tööle.
Edukas on operatsioon, kus vähemalt kolm osapoolt - patsient, kirurg ja anestesioloog, annavad oma parima panuse.
Patsient, vajadusel koos perearstiga, saab teha tõhusat ennetustööd - olla aktiivne, vaba halbadest harjumustest, diagnoositud ja ravitud krooniliste haiguste suhtes.
Kui mingis eluetapis on vaja kirurgilist vahelesegamist, siis koostöös kirurgi ja anestesioloogiga valitakse sobiv ravi- ja operatsioonitaktika koos vastava anesteesiaga.
Suur osa tänapäevaseid tüsistusi ei ole mitte kirurgiast tingitud, vaid protokolliline möödalaskmine. Näiteks tromboprofülaktika ununemine. Siin tulevad appi nn kontrollkaardid.
Millised on Teie väljakutsed oma igapäevatöös anestesioloogina?
Meditsiin ja kirurgia on viimase paarkümne aasta jooksul palju muutunud - igale protseduurile ja ravimile püütakse leida teaduspõhisust. See tähendab, et ka anestesioloogia eriala käib muutustega kaasas.
Omandatud haridusest ja töökogemusest enam ei piisa; pidevalt tuleb olla uuega kursis ja oma praktikat vastavalt sellele muuta.
Lihtne on küll ühte patsienti hästi ravida, kuid hoopis raskem on tuua sisse teadusel põhinevaid muutusi kogu süsteemi jaoks ja tiim vastavalt “käima saada”.
Kust ammutate energiat ja motivatsiooni arstina töötamisel?
Mulle meeldivad kestvusalad. Kui vähegi saan, siis liigutan ennast tunnikese - monotoonne liikumine annab võimluse peegeldada päevasündmusi ja valmistada end ette järgmiseks päevaks.
Mind motiveerib piiride kompamine ja uute ravimite ning „vidinate“ äraproovimine päriselus.
Küsitles Siim Ausmees